pühapäev, 25. november 2012

puhkuse tagasilöögid

lennukisse astudes ei arvanud ma, et jälle Eestis jalgu maha pannes kodune elu nii karmilt pea peale on pöördunud. aga nii see on :( et mis siis täpsemalt toimub? ma juba kergelt mainisin ka, et lastele mõjus meie eemalolek häirivalt. Karita õnneks tundis rõõmu sellest, et me tagasi tulime ja igasugu vahvaid asju koos ette võtame. Tema jaoks oli see raske nädal vist unustatud.
Karinaga on teised lood. Mul on mõistus selle nädalaga otsa saanud, kuidas temaga toimetada, et kõik vana rada pidi edasi võiks minna. tegelikult ma lihtsalt tahan meie pere rõõmsamat ja rahumeelsemat last tagasi!!
Esiteks ta klammerdus minu külge esimesteks päevadeks - istus süles, hoidis käest, issist ei tahtnud midagi kuulda, mina toast välja minna temata ei võinud. Kui mainisime lasteaeda minekut, tuli kohe kategooriline "ei". ja nii oligi, et esmaspäeva hommikul kordas ta nagu mantrat tund aega vahetpidamata nutuvõru suu ümber "ei taha lasteaeda-ei taha lasteaeda-ei taha lasteaeda". ega vaikut polnud, tuli minna. seal jätkus kõik samaviisi, ainult et hüsteeriasse kalduva nutu saatel veel pool tundi minu süles. lõpuks pidin ma ta sinna nuttes maha jätmagi, mis tekitas endas aknast allahüppamise soovi :( oli siis teine päev otsa õpetajatel süles istunud, saalis laulutunnis ei käinud, sõi väga vähe. tegelikult nuttis suht vähe, umbes 5 min. pärast minu lahkumist oli ikka rühma läinud. õhtul oli laps ülirõõmus, tegus ja vahva. lootsin, et kõik ok, aga kus sa sellega. järgmisel hommikul kordus kõik toon tagasihoidlikumas võtmes. enam nuttes rühma ei jäänud, aga teistega mängima ka ei läinud. jällegi jäi saalitundi minemata, kuid juba kiitis teistele, et sai üksi mängima jääda, kui teised pidi saali minema. siis said õpetajad ka aru, et pliks manipuleerib nendega. eks ma ütlesin seda juba esmaspäeval, et mingit erikohtlemist ei tohi olla, aga ega nad mind kuulanud.
eks me pidasime siis tol õhtul tõsise jutuajamise maha. ühest küljest saab ta aru, et ma ei kao kuhugi ja ütlen alati, kui kuhugi ära lähen. teisalt oma südames on tal suur-suur hirm.  mingi hetk on see hirm ehtne, teisalt tajun ma, kuidas ta minu ärevust tunnetades selle enda kasuks pöörab. meie vestlusel oli niipalju tulemust, et lasteaeda enam nuttes minema ei pea, kuigi ega ta liiga rõõmus ka pole.
tantsutrenniga on eriti kehvad lood. Karina pole seal sammugi teinud juba 3 nädalat. mingi hetk jooksis saalist nuttes välja, põhjus seniajani teadmata ja rohkem ei lähe. ütleb kodus küll, et kui ma ka saali tulen, siis tantsib, aga ei midagist... oleme proovinud erinevaid lähenemisi, kuid miski ei aita. nüüd ma siis ei teagi, kas olla karm ja käskida tal kaasa teha (mis ei anna tulemusi ja laps luusib trotslikult otsa vaadates mööda saaliääri ringi) või lasta tal lihtsalt olla (mille tulemusel ta ülirahulolevalt mul süles istub ja teistele nägusid teeb - mu meelest puhas oma üleoleku näitamine). jõuluesinemisest ei saa nii juttugi olla. ma juba kujutan ette, kui õde lavale läheb, siis ta tahab ka ja oh siis seda kisa :S
et sellest veel küll pole, et taha ta üldse kuskil käia (nagu pelgab või kardab midagi), ei lase mul endiselt kuhugi minna ega tunne erilist rõõmu issist.
hea rahvas, andke nõu!

laupäev, 17. november 2012

Päikeseline Türgi - igas mõttes

Elu esimene päikesereis on nüüdseks ajalugu. õnneliku juhuse läbi soetasime mõned kuud tagasi nö säästureisi, millest räägitakse õuduslugusid. eks mul omad kahtlused olid (muretsesin liialt, lugesin läbi kõik reisifoormumid, targemaks sain niipalju, et pole vaja üle mõelda), aga kõik oli kena ja enamgi veel.
Käisime herr Abikaasaga Türgi lõunarannikul Antalya piirkonnas, täpsemalt Alanya linnas, mis jättis kustumatu mulje. Ei ole palju linnu, kuhu ma võimalusel naaseksin (Amsterdam ja Edinburg vast), aga Alanya oma väiksuse, puhtuse ja vaadetega on kindlasti üks nendest (sedasama väidetakse ka foorumites, et selles väikelinnas on midagi ja ma nõustun meelsasti). 
Kuigi hirmulood said tõeks 1 grupp nädal varem lennanutele, siis meil vedas tõeliselt - hotell upgradeti 5*luxhotelli - Granada Luxury SPA & Resort Hotel, mis tõesti seda ka tähendas (kuna õige hotell suleti vahepeal ametliku suvehooaja lõpu tõttu, kuid välisvaatlusel oli ka see suht fänsi) ning reisi pikendati lennuki vahetuse tõttu ühe päeva võrra, mis tähendas tervet lisapäeva rannamõnusid :) igal heal on omad halvad küljed ka, eksole, mis väljendus meeletu kojuigatsusena ning lastel totaalse kurvameelsusena, mis praegugi hästi mööduda ei taha.
mida siis tegime nägime - algatuseks käisime tõelises Hamamis, mis algas kõikvõimalike saunade ja mudavanniga, millele järgnes täisteenindus - pesija küüris (kooris) kõigepealt pealaest jalatallani puhtaks iga sentimeetri meie kehadest, seejärel ujutas üle vahupesuga, millele järgnes mõnus massaaž (alguses küll tundus kogu see värk veider, kuid aja edenedes leidsin end järjest enam mõttelt, et sellist teenust võiks meil ka siin pakkuda - totaalselt vabastav kogemus); vaatasime üle ülalmainitud Alanya iidsed tornid-lossid-moššeed-koopad, kolasime lõputuna tunduval bazaaril, kaupsime mõnuga, jõime tõelist ning tõeliselt head türgi kohvi ja jalutasime mööda imelist rannajoont, sõitsime Antalyasse, mis on piirkonna päälinn (1,4 mlj. inimest) ja mille ümbruses on mitmeid kosekesi, turnisime roomlaste rajatud Aspendose täiuslikult säilinud ampfiteatris, läbisime romantilise iidse linna Side varemed ning logelesime rannas. sügisene päike mulle peale ei hakanud, kuigi oli soe ja mõnus (25-27 kraadi iga päev ja päike säramas taevas). herr Abikaasa on küll põlenud. Vahemeres on nüüd ka ujutud, 100 x vist :) soolases vees on väga raske ujuda, sest keha kerkib liiga pinnale, aga niisama ulpida on küll mõnus.
Pamukkalel me ei käinud, sest 7-päevasest puhkusest 2 bussis veeta tundus liigne piin, aga kes käisid, olid rahul. 
liikuda on Türgis igati lihtne - teed on head ning juhid on kokku leppinud, et üksteisele otsa ei sõida. ühistransport on lausa oivaliselt lahendatud - lähed tee äärde, lükkad pöidla püsti ning iga natukese aja tagant vuravad mööda dolmused, kes su väga soodsalt soovitud kohta viivad. need on nagu meie marsakad, ainult et igalt poolt saab peale ja maha ka. rendiautot võtma ei hakanud, sest see on ~30€/päev + kütus, mis on Türgis erakordselt kallis.
menüü tänaval
muust elust olust - lõunarannikul on inimestel elu lihtne - igaüks, kes vähegi soovib, saab hoobilt tööd (mille tõttu nad ka naba paigast ära ei rebi ega liiga viisakad ole, aga tippi küsivad küll häbematult igal sammul), 300 päeva aastas paistab päike, sooja on talvel (2 kuud) keskmiselt 15 kraadi, suvel väga soe, aasta läbi vesi vähemalt +17 kraadi soe, apelsinid aastaringselt puu otsast võtta, iga seeme, mille mulda viskad, kasvab kiirelt mõnusalt mahlakaks suutäieks. kõik on suht riiklikult korraldatud, palgad on alates 600$ lõunarannikul, kindlustus katab igasugu kulud, kohustuslik koolihardus on 11 klassi ja kas ma juba mainisin, et 300 päeva aastas paistab päike?? 
maalingud moššee laes

islamiusku riik, kuid väga vaoshoitult minu meelest. imaam küll kutsub 5 x päevas palvusele, aga keegi eriti sellest ennast häirida ei lase... rätte muidugi kantakse, kuid pigem keskealised ja vanemad naised või vastabiellunud, kellel mehed hoolega silma peal hoiavad. koolis rätti kanda ei tohi. suur juht ja õpetaja, kes eelmise sajandi algupoolel riiki moderniseeris - Mustafa Kemal Atatürk - on küll igal pool au sees. tema surmaaastapäeva puhul seiskub kogu riigis isegi liiklus.
tõeline puhkus igatahes, mida peale 3,5 aastat emadust hädasti vaja oli. täna tundus Pärnu Rimis kõik erakordselt hall, kuid naeratasin iseenesest ning järjekorrad ei tundunud üldse tüütud ;) 
 
väike vihje ka - reisipaketi müüja Cherry.ee esindaja mainis, et müüvad vist detsembri alguses oma klientidele kevadeks ka taolisi reise. soovitan soojalt! mõelge, siis kõik õitseb ja pole veel liiga kuum.

reede, 2. november 2012

10 aastat

pilt netiavarustest
Täna 10 aastat tagasi sai alguse midagi suurt ja ilusat! Sellest hetkest on nüüdseks saanud abielu ja kaks toredat tütart. Ja kui maailma lõpp vahepeal peale ei tule, saab meid olema veel n x 10 aastat!

Jep, nii on. Eks iga ere leek läheb veidi madalamaks ja rahulikumaks aja jooksul, aga kui seda valvatakse ja tuuleiilide eest kaitstakse ning puid ikka ka lisatakse, siis saab lõke kenasti põleda. 
ise ma olen vist see kõikse hullem leegi summutaja oma vigisemisega. aga ma ausõna täna lubasin endale ja oma kallile herr Abikaasale, et ma vähemalt püüan oma politseikoera närvide kiuste veidigi parem inimene olla.  
fakt on see, et ilma oma meheta ei kujuta ma elu ette, ei tahagi! kui saatus nii tahtis (kuigi A. meelest ei ole seda olemas, on vaid juhus), siis nii on ja jääb, n x 10 aastat veel!

ah et kuidas see kõik ikkagi juhtus? aga palun: Riias õppiv sõbrants tuli Pärnu, tahtis kokku saada ja muljetada. läksime oma pubisse, kust leidsime eest oma seltskonna - rõõm-rõõm. seadsime end sisse hääde meeste vahel, kes parasjagu kaarte mängisid (jah, meie seltskond olid meie mehed!). paar võõrast nägu oli ka. üks jäi kuidagi silma. tol õhtul muidugi olid mul hoopis teised plaanid, aga läks nii nagu minema pidi. 
igatahes õhtu edenedes sattusin ma istuma tolle kummalise võõra kõrvale, kes minust enam lahti ei lasknud ja enda kojuviimise juttu hakkas ajama :) koju ma ta öösel ka autoga viisin, tema sõbra koju siis. ise läksin oma koju ära ja nentisin fakti, et igati lahe õhtu oli olnud. isekeskis mõtlesin, et asi on unustatud. aga ei ununenud see õhtu ega see mees. uurisin ühe tuttava käest tolle tüübi telefoni ega teinud mitte midagi. 22-aastase noore naise asi - mitu rauda tules, kogu maailma lahti. 
enne jõule paar päeva tuli aga mulle sms, mis kokkusaamist soovis. ja siis oli juba kõik, me mõlemad olime lõplikult üksteise silmadesse kadunud. poolteist kuud oli olnud piisavalt pikk aeg,et tunnetes selgusele jõuda.

aitäh, et oled  mul olemas, kallis!