Laupäeval rõõmustasime koos lastega Sindi seltsimajas, kus toimus järjekordne lauluvõistlus Kuldmikrofon 2014.
Eelmine aasta oli esimene kord, mõlemad said hõbemedali, seekord siis Karitale kuldmedal(!) ja Karinale hõbe. Lauluõpetaja rääkis pärast, et hinnati laulu keerukust vastavalt vanusele ja laulu puhtust. Kuna Karina oli pikalt haige ja laulu sai harjutada õpetajaga ainult 4 päeva enne kontserti, siis suurt artistlikkust püüdma ei läinud. Kodus tegime plaadi järgi või klaveril, aga noh, emaga harjutamine pole ju ikkagi see...
Karita esitas Eino Tambergi loo "Keskkasti kool" ja Karina Arne Oidi loo "Liblikas ja lepatriinu". Sõnad Ellen Niidult. Mõlemad valisid endale laulu ise. Karina kaalus mitut varianti, aga lõpuks jäi ikka lüüriliselt armsa laulukese juurde (mis sobib tema natuuriga tõesti paremini, kui näiteks "Kirerikii" või "Jänku jenka", eksole)
Minu arvates tuli mõlemal laul hästi välja, esinesid julgelt ja ilmekalt (mida ei saa mitte kõigi kohta öelda, ka 2 a vanemate laste kohta mitte). Karita jah tõesti võttis end väga kokku ja tegi super-esituse, vahemängu ajal tegi rahvale show'd ka ja ajas kõiki plaksutama, nii kõrged kui väga madalad noodid tulid puhtalt - ju sealt see kuld ka tuli :)
Sellest ma ei räägi, et oma laste sooritust on ikka väga hirmus oodata, kui hetk juba käes, siis tahab aga süda uhkusest rinnust hüpata ja tahaks hõisata, et vaadake-vaadake ometi, ta on minu laps!!!!! :D pinge on ikka meeletu :P
lapsed olid rahul, meie ka! järgmine aasta jälle :)
P.S. üllatusauhind oli ka - küülik! kahjuks me teda endale ei saanud... (anti ühele väga toredale tüdrukule, kellel kõik sassi läks, mis minna andis) aga vist tahaks. vaatame, kas leiab jänenene meie juurde tee ;)
