Kuvatud on postitused sildiga aeg iseendale. Kuva kõik postitused
Kuvatud on postitused sildiga aeg iseendale. Kuva kõik postitused

reede, 17. veebruar 2017

kui süda kutsub

ma jätkuvalt imestan, kuivõrd tore on igapäevaselt elu koos reaalse abikaasaga :) aprillis saab aasta täis ajast, kui ta siia kanti töö leidis. ütleme nii, et minu igapäevaelu on lill mis lill ja ma leian end tihti mõtlemast, et kuidas kuradi moodi ma seda enne kõike suht sujuvalt üksi tegin. õige vastus on vist, et midagi muud ju ei jäänud üle. 
ma olin nagu autopiloodi peal E-R, siis oli maniakaalne nädalavahetus (sest 100 asja oli ju vaja koos ära teha/külastada/nautida/arutada) ja siis kordus kõik taas. nii nädalaid, kuid ja aastaid. 
praeguseks ma olen jõudnud järeldusele, et  peaaegu aasta olen ma olnud täiega laisk, sest mul on olnud see võimalus. vahel loen diivanil raamatut või teen mingit oma asja, kui Herr Abikaasa lastega igaõhtust pessu-unejutt-magama rutiini läbib, ja ma mõtlen, et ma võiks ju ka seda teha. teeks vaheldumisi, aga ju siis praegu ma veel tunnen, et on tema kord. kõigi nende aastate tõttu, mil ta eemal viibis. ise ta on muidugi jummala rahul. aga varsti ma tahan seda muuta, sest muidu kasvavad K-d nii suureks, et mul pole enam kellelegi õhtujuttu lugedagi. 
igasugu muid näiteid on ka, ükskõik, mis tööd või tegemised on, Herr Abikaasa ikka ütleb, et sa ei pea tegema/tulema, puhka. no ja ma olengi kohati puhanud. jälle vist kõigi nende aastate eest. aga nüüd ma tunnen, et see laisklemine tuleb ikka ära lõpetada ja jälle tegusaks hakata :D
samas mulle väga meeldivad argihommikud, kus mina tegelen ainult minuga, s.t. laste äratamine, valmissättimine, loomade toitmine ja autode soojapanek on tema töö. kui mina suudan ärgata, söögi valmis panna ja lastele patsid teha, siis on super. kui sa ikka ei ole hommikuinimene, siis on hea, kui su kõrval on hommikuti selline reibas ja ärgas kodanik ;) kõik tegevused on nii 100 x lihtsamad, ausalt!
tegelikult räägib A., et ta on ka täiega laisaks muutunud. õige ta on. ta on vist ka kuidagi puhkerežiimil. ennevanasti oli nii, et nädala sees tegime me telefonitsi plaani valmis, mis puhkepäevadel saama hakkas. reedel ta tavaliselt puhkas, sest noh, sõitke ise reede õhtul 2 h hullumeelsel Tallinn-Pärnu trassil olles vastutusrikkast töönädalast jummala väsinud. aga laupäeval-pühapäeval oli tavaliselt hull programm. seevastu eelmise aasta veetsime me nagu miinimumprogrammiga. majas sai küll üks ruum remonditud, aga muid asju, millest rääkinud oleme, ei saanudki tehtud. sel aastal proovime siis rohkem silmailu rajamisega tegeleda. 
eks see eelmine aasta oli tal tööl üks suur hullumaja. uus värk, väga kiire tempo ja pidevalt muutuvad olud. erafirmas käivad ikka asjad VÄGA palju teisiti, kui riigitööl. kui oled 17 aastat riiki teeninud, siis on päriselt ka väga keeruline harjuda. minu silmade läbi tegi ta uues kohas lihtsalt liiga palju. kui aga loomus kord selline on, siis teisiti eriti ei saa ka, eksole. no ja siis veel need pidevad telefonikõned ja lumikatte paksuse hindamine keset ööd jms.
nüüd aga loksub kõik vaikselt paika, sest riik kutsub taas ja 01.02. oli see päev, kus Herr Abikaasa sai vormi jälle selga tõmmata ning kõigest 11 km 140 km asemel tööle sõita. me kõik oleme rõõmsad ja õnnelikud!! sest noh, nagu asjaosaline tol hommikul ise ütles: "see olen see päris mina!" ja ma näen, kuidas inimene on rahul ja rahulik, omas elemendis. (missiis, et kõik on samuti uus ja võõras, kõike tuleb õppida ja uurida. ikkagi õige ja oma. oi kui oluline see on meelerahu ja enesekindluse koha pealt!)
ainult ühest asjast on mul kahju - pats tuli maha lõigata :(

reede, 3. veebruar 2017

tagasi trenni

kui inimene ma-ei-tea-üle-mitme-aasta trenni läheb, on tunne suht veider. esiteks sellepärast, et ammu pole käinud ja alati on selline tunne, et OMG, ma olen kõige paksem ja laisem inimene maailmas; teiseks selleks, et mul pole korralikku varustust (kott, pesemisasjad, plätud) ja kolmandaks hirm, et ma ei jõua kaasa teha. grupitreeningul, noh.
eile oli siiski see päev, kus ma end üle aastate vesiaeroobikasse vedasin. olen käinud erinevates kohtades aastaid tagasi, aga Tervise Paradiisi trenn oli toona kõige tõhusam ja sinna ma käima jäin. nüüd seal ka jätkan, sest aegu on kõige rohkem ja Anu Taveter (Andrus Veerpalu õde, samasugune malbeke ja naeratav, aga väga positiivne) on mõnus treener. 
võin kohe öelda, et mu hirm kõige suurem olemise pärast kadus suht kohe, kui teisi tulijaid nägin ja pärast 20 min. trenni hakkas mul vees tiba külm, seega tempo polnud suurem asi minu jaoks.
teiseks jõudsin ma järeldusele, et ma pole seal trennis mingi 7 + aastat käinud, aga treener on sama. kava on küll teine, aga mul hakkas temast nii-nii kahju. küll on igav aastast-aastasse samu liigutusi erinevas järjekorras näidata. vähemalt vaade on ilus (otse Pärnu rannale). võibolla annab emotsiooni see ka, kui näed, et innustad kedagi või osaleja pingutab/naeratab/naudib ennast. mulle igatahes sobib osaleja roll hulka paremini, kui juhendaja oma ;)
selleks ma muidugi valmis polnud, et vesiaeroobika trennist on saanud keskealiste daamide pärusmaa... keeldun end veel sinna gruppi liigitamast! aga mnjah, 30-st naisest kõva 70% olid sellised 50-sed. ju nende pärast on aeroobikas saanud ka pigem võimlemine... õnneks on TP-s veel teisigi trenne - aqua latino, vesijooks ja ringtreening vees. teen mõned korrad vesiaeroobikat alustuseks alla ja siis proovin selle latino-asja ära. arvata võib, et samm läheb väga sassi, aga proovida ju võib. 
miks ainult vesi? mu põlv paraku ei talu muud. isegi kepikõnd on keskmiselt piinarikas ettevõtmine, kahjuks. seega vesi, mu arm. tegin mõned ringid niisama ujumist ka enne ja pärast trenni. vaat see oli mõnus! enne, kui trennid pooleli jätsin kunagi ammu, käisin lõpus ainult ujumas ja see kasvatas lihast vägevalt ja voolis kõhtu. ju ma mingi hetk jätkan jälle sellega, aga enne tuleb tiba võhma juurde saada. mitte et mul eile raske oleks olnud ja täna pole lihased ka üldse valusad, aga nii igaks juhuks. 10 x kaardi ostsin ka kohe ära, seega rahulikult ja järjekorras.
aga nii mõnus oli :)
siis on mul veel see toitumise mure. mul pole õrna aimugi, kuidas ise õigesti süüa. kui ma olen kaalulangetamisega tegelenud, siis ikka alati on mingi kindel programm ees olnud. ma hetkel tunnen, et selle teemaga on praegu kõik, sest noh, ei suuda pidevalt gramme lugeda ja koguseid mõõta... aga näe, ei tea, mis vahekorras mida süüa. palju milliseid toitaineid tarbija, kaua enne või pärast trenni ei tohiks süüa, mida pärast trenni süüa või palju, jne. kui keegi teab, palun valgustage või siis soovitage head kirjandust/lehti, mis lihtsas inimkeeles kõik ära seletab.

kolmapäev, 15. juuni 2016

EM 2016

ma ei olegi veel jalgpalli EM-ist kirjutanud, vist. suve suursündmus on juba pea nädala kestnud ja mina vaikin, hmm... aga noh, elu on praegu ju lill, sest mida sa hing ikka veel tahad, kui iga õhtu pakutakse mitu mängu, mida soovi korral jälgida saab! kui nüüd üdini aus olla, siis tahaks ise tribüünil olla ja seda emotsiooni endasse ahmida, aga ei ole nii rikas paraku. eks oleks ju saanud ka, sest odavamad piletid on ~100€ ja lend oleks olnud mingid sajad veel. aga jah, võibolla kunagi siis, kui rahaga midagi teha pole ;)
jube põnevad mängud on olnud siiani, peaaegu kõik, ma ütleks. vahva on vaadata, kuidas favoriidid oma koorma all ägavad ja väikesed diimid väärtuslikke punkte koguvad. eilne Portugal-Island 1:1 viik oli ehe näide. ja see, kuidas päras Ronaldo, va edev eesel, sarjas, et vastased mängisid ainult kaitsest lähtuvalt, siis andke andeks, niipalju kui mina tean, siis eelkõige tulebki jalgpallis taga 0-i hoida ja siis võimalusel ise rünnata. või ei?
Basti ist die beste!! 
nüüd siis põhilise juurde - Saksamaa mu arm!! nende avamäng oli lihtsalt imeline. eriti imeliseks muutus see muidugi siis, kui lõpuminutil vahetati sisse minu suurim lemmik Basti!! ja et ta sealt veel tuli-nägi-võitis-värava lõi!!! see oli hetk, kus ma olin sekundi murdosaga diivanilt lamasklevast asendist püsti teleka ees ja karjusin õnnest :D vaene hing on terve hooaja olnud manu-s ja vigastustega maadelnud. ja nüüd tulla nii ja lüüa selline värav koondise avamängus - oivaline, lihtsalt oivaline!!
ma siinkohal mainin aususe mõttes selle ka ära, et kunagi aastal 1992, kui ma jalkat vaatama hakkasin, olin ma tulihingeline Itaalia fänn, (sest kõik mehed olid seal sõnuseletamatult ilusad, eksole) ja ei kannatanud sealt edasi veel kümmekond aastat silmaotsaski Saksamaad, kes mängis oma nõmedalt igavat söödumängu ega lasknud teistel midagi teha. siis vahepeal meeldis mulle Prantsusmaa, kes ehitas mängu tõesti suurepäraselt ja mehed olid ka ilusad ;) nüüdseks on asjad muutunud, meeste asemel on põhjalikum huvi tekkinud mängu enda vastu ja kui enda suur lemmik on veel edukas ka, siis win-win!
nii et minul on kõik õhtud 10.juulini sisustatud. no ok-ok, külla võib ikka tulla ja kõiki mänge ma nagunii ei jaksa vaadata ;) 
Deutschland-Deutschland über alles!!!

esmaspäev, 7. märts 2016

täiuslik pühapäev

ideaalne pühapäev on see, kui ei ole kuhugi kiiret. tõused hommikul siis kui soovid, jood kohvi, lapsed toimetavad omi asju. siis tuleb välja päike ja tekib plaan nina tuule poole keerata ja lonkima minna. ja lähedki! longid nii 2-3 km, siis teed päikesevõtupeatuse jõe ääres, vaatad, kuidas mutukad talveunest ärkavad, vesi otsib teed ojast jõkke ja kuulad lindude vidinat. aeg seisab, ei ole kuhugi kiiret. ja siis longid tagasi, veel 2-3 km. päike ikka paistab, tuuleõhk seisab  - täiuslik pühapäev!

reede, 4. märts 2016

SPA nädalaga Hedonis

Pärnu on äge linn elamiseks! eriti meeldib see mulle sügis-talvisel perioodil. kohe sügisel, kui turistide hordid on lahkunud, käin ma tavaliselt rannas lonkimas ja parkides kolamas, kõnnin läbi peatänava ja vahel isegi üle silla. vaatan ja imestan, et linn on ikka veel alles ja kõik need sajad tuhanded pole seda ära lõhkunud. mul on see nagu kontrollreid või midagi.
äge on linn talvel just seetõttu, et viimasel ajal korraldatakse igasugu põnevaid üritusi linnarahvale, et omad inimesed ka ikka kõigist neist käe-jala juures olevatest mõnudest osa saaks. nii on toimunud restoranide-nädal, kohvikute-nädal ja nüüd siis spa-nädal. kohvikute nädalale ma ei saanud sügisel minna, sest mul oli suhkruvaba periood, aga kes käisid, rääkisid, et ikka väga tore oli. restoranide nädal on uue ringiga tulemas ja ma kohe kindlasti tahan Piparmünti minna ja Raimondisse ka. häbi tunnistada, aga Ammandesse pole mu jalg kunagi veel sattunud, peaks vist ka plaani võtma. spa-nädala raames oli üle linna ikka palju-palju pakkumisi. olgem ausad, eks meil siin on ka, mida pakkuda, sest iga nurga peal on mõnusaid spa'sid nii suuremaid kui väiksemaid. nagu info tollest nädalast ilmus, hakkas mõte kohe tööle. kuna Hedonis mulle esimesel korral väga meeldis, siis panin sinna ruttu kohad kinni. 
eile siis käisimegi A.-ga mõnulemas :) no tõesti oli mõnus! seal aeg lihtsalt peatub. ei saa arugi, kui oled mõnes saunas pool tundi lihtsalt olnud või mullide sees mõnulenud. imeline! seekord oli rahvast muidu rohkem, kui toona. ise ka imestasin, et ei olnud sellist külg-külje kõrval tunnet, nagu mõnes suures veekeskuses (oi kuidas mulle need ei meeldi, eriti just seetõttu, et kellegi käsi või jalg läheb mulle pihta - jäkk!) . Hedonis on kõik kuidagi sektsioonidesse jagatud, rahvas liigub ringi, ei jää ühte kohta pidama. nende maksimum külastajate arv korraga on 24 inimest, nii et jah, ei saagi väga ülerahvastatuse tunnet tekkida :) ja jällegi, kui olime 3h seal mõnulenud ja lõpuks randa jalutama kulgesin, oli pea mõtetest täiesti tühi, ilus lumine mere vaikelu vaid.
me like, kordame!!

esmaspäev, 22. veebruar 2016

fantoomil

oli vahva nädalavahetus! meid lasti Herr Abikaasaga linna peale, lausa Tallinna linna peale :) 
käisime A.L. Webberi "Ooperifantoomi" vaatamas-kuulamas. peaosades Stephen Hansen Norrast ja Hanna-Liina Võsa. minu emotsioonid on sellised, et Koit Toome laulab väga hästi ja ta on muusikali rollide jaoks loodud (mängis toda esimest armastajat). norraka võiks aga küll pigem Rolf Roosalu vastu välja vahetada. mulle Hanseni hääl üldse ei meeldi. või noh, see, et ta oma häält ei kasutanud. fortes oskavad kõik laulda, aga kuna enamus soolosid on väga hingelised ja pianos, siis need tal välja lihtsalt ei tulnud. vähemalt reedel mitte... Hanna-Liina oli ka 1. vaatluses kuidagi eemalolev ja äreva häälega, 2. vaatluses lõi aga särama.
lavakujundus ja efektid mulle väga meeldisid, samuti kostüümid. oli tunda, et vana hea Inglismaa poolt on paljugi ette antud ja ei ole niiväga materjaliga kokku hoitud. 
kultuur nauditud, suundusime vanalinna, et väike vein võtta ja õdusat õhtut nautida. vanalinn on ju risti-põiki igasugu meelelahutuskohti täis pikitud, leia siis see õige. istusime siis st. Patrickus väheke ja kobisime ööseks ikka oma vanalinna hotelli ära. 
ütleme nii, et sellise atmosfääriga majas ma polegi maganud. paksud kivimüürid, massiivsed laetalad, kivist vapid ja seinakaunistused, sinna juurde lummav vaade vanalinnale või kirikutornile. ilus!
K-d olid kenasti vanavanemate juures, meie kulgesime sinna laupäeva lõunaks ja saime ämma sünnipäevast ka veel osa :) pühapäeval nägin üle hulga aja kalleid kursakaaslasi, nii et all-in-all - täiuslik nädalavahetus!!

esmaspäev, 17. august 2015

Augustiunetus/-unistus

15. august kostitas meid kõiki imelise ilmaga - augustiunistus!

ja õhtu augustiunetusega
päevane päevitamine tehtud, kulgesime rõõmsalt unetusele ja oh sa jutt, kus sel aasta oli rahvast! melu oli ka kõvasti rohkem ning esinejaid jagus kohe igale poole. meie alustasime folkpungiga ja lõpetasime balletiga. vahepeal aktivistid osalesid padjaviskevõistlusel lausa auhinnalise tulemusega (Herr Abikaasa jäi tagantpoolt esimeseks, mis unetute mõistes oli suurepärane tulemus (kaasvõistleja müksas just viske hetkel kätt, nii et padi lendas otse taevasse). Tuurit-tuurit kava oli väga lahe sel aastal ja unetute jooks omas headuses :P on ikka üks mõnus üritus välja mõeldud!!

reede, 31. juuli 2015

home alone

olin eile peale puhkust terve õhtu üksi kodus. väga veider!! vaikne, igav, ekslev... 3 nädalat täiskoosseisus ja pool aega sellest veel kuskil reisul, mis tähendab, et lapsed on enda lähedusse aheldatud võõras ümbruses pea kogu aeg ning Herr Abikaasa on ka pidevalt olemas. minu jaoks veider, sest tavaolukord on ju teine...
ah et miks ma siis kodus olin ja kuhugi ei läinud? esiteks sellepärast, et olen hankinud endale abaluude vahele selga närvipõletiku ja liikumine ei ole mõnus, parem käsi näiteks üldse ei liigu, kui, siis ainult läbi suure valu (katsuge nii hommikul juukseid harjata ja need siis ÜLES panna). teiseks seetõttu, et kinos ei ole mitte midagi vaadata :S no tõesti mitte midagi, sest möllukad mulle ei meeldi, õudukas on liiga õudne, noortekas on jama, aga ulme on praegu liiga arvutimänguline. seega jalutasin küülikut ja vihmahoogude vahel sõin vaarikaid, tikreid ja maasikaid. 
vaarikate kohta tahaks kohe eraldi sõna võtta: need on sel aastal nii võimsad, suured ja maitsvad! Herr Abikaasa siin mainis ükspäev, et võtame maha, me nagunii neist midagi ei tee, keegi korjata ei viitsi, lihtsalt kasvatavad naati. tema punktid on kõik õiged, aga, aga... nii head on, mulle väga meeldib õhtul põõsasse minna ja sealt 100 rammusat vaarikat hiljem välja tulla :p kuna vaarikaistandus on meil ääristatud, siis naat on ainult taimede all, mitte ei voha omatahtsi ja seegi on viimasel ajal taanduma hakanud, sest muruniide ja küülikupuuri allapanu rändavad sinna multšiks. võibolla ongi suurte vaarikate saladus see multš :) küllap lihtsalt on palju vihma tulnud, mis neid kasvada aitab. ah et kui suur on suur vaarikas? no mul on sellised poole pöidla suurused :) kevadel sain pampli ka, loodan, et järgmisel hooajal saab juba nendega maiustada. 

kolmapäev, 3. juuni 2015

Hedonis

sain eile  kätte oma jõulukingi :D ja-jaa, just! Herr Abikaasa kinkis ju spa-külastuse, aga ma ei leidnud kuidagi sobivat aega. nüüd aga käisin ja olen meeldivalt üllatunud, et oma kodulinnas on niivõrd kvaliteetne spa tekkinud, kus iga detail on läbi mõeldud, uus ei ole vana ära lämmatanud või sootuks kaotanud - kõik vana on Mudaravila aegadest kenasti alles kitsastest ustest laenikerdusteni. kirjutasin lahkudes Hedon-SPA külalisteraamatusse nii: Viis tärni igas mõttes! Tänan!
mul muidugi väga vedas ka, sest sattusin privaat-spasse, s.t. kedagi rohkem polnud, sain omatahtsi läbi käia kõik tepidaariumi, kaldaariumi, lakooniumi, auru- ja tavasaunad, mõnuleda sise- ja välibasseini kõikvõimalike mullide käes ja proovida ka surnumere basseini (ei meeldinud mulle see soolane värk, aga huvitav oli küll). kõige toredam ja meelitavam oli muidugi see, et sisenedes antakse spaatajale kaasa suur hommikumantel ja rätik, komplekt kehahooldustoodetega, kus leidus jalavannisool (jah, seal on eraldi jalavannid, kus seda soola kasutada :D), näotoonik ja -maks, kehakoorija, kehakreem. lõhnas kõik taimselt, mida toetas kohapeal pakutav taimetee ja kurgivesi :) kui palju rahvast oleks olnud, siis vast oleks veider näomaskiga ringi liikuda olnud, aga privas oli superlahe nii kõike katsetada. 
eriliselt hellitav oli muidugi kätehooldus, mis meeldis mulle hullupööra (need tooted olid super!). ja Herr Abikaasa oli mulle broneerinud ka Põhja-Aafrika massaaži, mis oli uudne, ent tõesti väga rahustav kogemus.
maksimumpunktid minu poolt Hedonile!!
kindlasti külastan veel. selline 3-4 tundi täielikku aja mahavõtmist on imetore. mingi hetk keset massaaži jõudsin mõttele, et mul pole peas ainsatki mõtet :)

esmaspäev, 16. märts 2015

kuidas naised väljas käivad

ehk siis juttu sellest, kuidas sõbrannad harva kokku saavad, aga varakult alustavad ;)
niisiis sai kokku lepitud, et K. ja L. ja mina läheme linna peale. totaalselt kavavabad, nagu me esialgu olime, võtsime algatuseks mõned margariitad (maasika, loomulikult) Tex-Mexis. nende asemel tahtis viisakalt viltu kammitud tukaga kelneripoiss meile pudeli vahuveini tuua, aga see pole meie teetass, eksole. millegipärast oli mul meeles, et maasika-margariita on magus - ei olnud. aga juua üldjuhul sündis. 
korralike naisterahvastena et jätkanud kohe kell 5 õhtul järgmiste jookidega :D vaid käisime vahepeal kinos Avandit aka Vehklejat vaatamas. film on hää, soovitan!
aga siis küll jah võtsime paar veini ja istusime täitsa rahulikult üsna mitu head tundi õdusas Wine Piccadillys. niiiiii tore oli!! me saame kaugelt liiga harva kokku ja kui see juhtub, siis ongi lihtsalt nii hea :) harva sellepärast, et lapsed ja trennid ja töö jms. õige ta on, et selleks, et oleks mida anda, tuleb ennast laadida ja saada. laupäeval sain mina küll energiat tükiks ajaks :)
isiklikult kirjutan kahe käega alla väitele, et oma parimaid sõpru kohtab inimene koolieas, nendega tekkinud suhe on kõige sügavam ja kestvam. hilisemas elueas tekkinud sõbrad võivad küll olla head sõbrad, kuid nendega puudub ühine noorusaeg, kus kogetu on kõige eredam ja intensiivsem. kui ma nüüd mõtlema hakkan, siis mul on sõbrad kooliajast ja ülikooliajast, hilisemast ajast on paar head töökaaslast, keda ma sõbraks pean ja siis veel mõned inimesed, kellega on koos tore, kuid tõenäoliselt nende elusündmustele ei ela niiväga kaasa. 
laupäevaõhtu läheb kordamisele, on lootus, et pigem varem kui hiljem, eksju sõbrad! ;)

teisipäev, 9. detsember 2014

ei jäta elamata

lugesin eile ühe jutiga läbi Vahur Kersna raamatu "Ei jäta elamata".
õudne, aus, hea. uskumatu tahte- ja vaimujõuga inimene, kellele on antud nii palju. kõigile ei ole. ego on ka muidugi suur. aga eks ta võib väikest üleolekut lubada.
räägib õigeid asju, sain raamatust palju, eelkõige just uusi tuuli oma raamaturiiulile. 

teisipäev, 2. detsember 2014

aeg iseendale

deit-night oli igati edukas ja film ka suurepärane! PÖFF-i vitamiin, nagu öeldi :) hiinakas viis nagunii keele alla.
vaatasime siis filmi 100-aastane, kes hüppas aknast välja ja kadus. raamatut tahaks nüüd ka lugeda, sest ma kujutan ette, et kirjapandult on detaile rohkem, kui filmi jõudis. räägitakse, et lugemist tasub ka raamat Vanaproua, kes röövis panka. kõlab huvitavalt, samalaadselt küll, aga teise nurga alt vast.
ma olengi viimasel ajal liiga palju lugenud igasugu sügavamõttelist jura ja reisiraamatuid.nüüd tahaks naerda! härmas puud, ahjus põlev tuli, kakao ja raamat - mmmmm :)

esmaspäev, 24. november 2014

koos või koos?

vahel on hea poolvõõrastega või pooltuttavatega juttu puhuda, sest ise ju ei näe palki enda silmis, eksole.
ühesõnaga üks teema viis teiseni, rääkisime lastest ja puhkusest ja oma ajast jne. mulle siis öeldi, et ma olen liiga kanaema ja ma peaks üksi/sõbrannade/mehega puhkama, mitte alati lapsi kaasa vedama. tekkis lühis ja ühtlasi probleem, sest a) ma üksi ei taha, b) mul pole selliseid sõbrannasid, kellel oleks aega-raha-tahtmist vist (kui on, siis palun antagu teada ja lähme koos kuskile välja), c) Herr Abikaasa on niigi vähe kodus ja tahab lastega koos olla (ja mina tema ja perega). seega olen ma alati perega puhkust plaaninud. kas siis Eestis või väljaspool, aga perega. tollest Türgist juba tuli pärast hull jama, kui lapsed nädala meieta olema pidid...
seedisin teemat veidi ja siis nädalavahetusel, kui üks kiun ja ving sugugi lõppeda ei tahtnud (kuigi me olime terve päeva ainult lastele mõeldud toredusi teinud - kelgutamine, suusatamine, pannkoogid, värvimine, raamatud, kabe, muud lauamängud jne.), rääkisin nondest tarkusesõnadest mehele ka. kuulas ja küsis, et kuhu me siis lähme? :D ma olin kohe üllatunud, peaks ütlema :) nii tore!
kui nüüd keegi haigeks jääda ei suvatse, siis meil on laupäeval deit - jeeiii!! vihjeks niipalju, et PÖFF on Pärnus(!) ja resturaanid on avatud. mine tea, äkki on mõni virmaline ka üle 12 aasta saadaval ;)

kolmapäev, 22. oktoober 2014

nii pole aus!

valmistusin mina eile suureks jalgpalliõhtuks. kuidas teistmoodi saab olla, kui TV6 lõpuks suvatseb näidata Meistrite Liigas Müncheni Bayerni mängu, eksole. ettevalmistusteks olid päeval klubi FB lehel toimuva jälgimine ja näiteks sellise ilusa pildi vaatamine, õhtul valasin siis endale klaasi punaveini ja lõikusin veidi brie juustu taldrikule ning maandusin diivanile teleka ette süda rinnus ootusärevalt põksumas. 
no ja siis 35.-ks minutiks oli seis 5:0 minu meeste kasuks. Lõppskoor jäi 7:1. ei ole ju normaalne! ootad suurt matši ja siis tuleb selline saun. jah, mul oli esimeste väravate üle väga hea meel! AS ROM ei ole mitte nõrk meeskond, aga millegipärast olid nad eilseks kõik oma mänguoskused minetanud... seega juubeldamise asemel olin pettunud. oleks selline seis play-offides, siis ma juubeldaks! hirm hakkas hoopis - Bayern võidab praegu kõiki suurelt nii koduliigas kui rahvusvaheliselt. kui aga tuleb aega mängida tiitlitele, siis võib kett juba maas olla. see poleks ju esimene kord. ma tõesti väga-väga loodan, et sel aastal läheb teisiti. 
eks nad vist ise ka kardavad natuke, käisid praegu paavsti vastuvõtul ja viisid talle nimelise särgi :D

esmaspäev, 14. juuli 2014

aja puudutus

 
Inimmeri
Vahepeal on toimud nii palju. Oli laulupidu, oh imeline aeg! Pool aega ma lihtsalt ei suutnud laulda, sest liiga ilus oli ja pisarad tikkusid silma... iga korraga on tunne veelgi ülevam.
Uus koorivorm
Ühtlasi oli see aeg minipuhkus perekonnast - hää sõbrants K. pakkus oma kodu mulle peatuspaigaks, nii et ei pidanudki kooli põrandal ööbima. Sain kokku Norras resideeruva kalli sõbrantsiga, kellega sai väheke kaotatud aega tagasi teha :-) 
Pere tuli laupäeval järele ja veetsime koos mõlemad laulupeo päevad. Mina käisin vahepeal laulmas ja mees toimetas lastega. Nad olid väga tublid!
Pidu lõppes, emotsioon on hää!
Lapsed said endale selle päris eestluse tunde sisse, kui lapäevasel kontserdil kõik koos kaasa kõikusime ja püapäeval tantsupidu vaatasime. Herr Abikaasa arvas aga, et ühtki järgmist Pidu küll vahele jätta enam ei tahaks! Esimene emotsioon oli võimas olnud. Ma ei teagi, mitmes Pidu see mulle oli, aga alates 5. klassist olen kõigil käinud!
Järgmine kord jälle!!

kolmapäev, 12. veebruar 2014

üle pika aja

käisime teatris täiskasvanute tükki vaatamas. laste omi on nähtud üksjagu ja head emotsiooni on pakkunud ainult Põrr.
Niisiis, Endla Ballettmeister on teos, mida on mängitud juba sellest ajast, kui mu lapsed just sündisid. Juba toona arvustusi lugedes hing nagu kiskus seda vaatama. 
Ja tõesti, oli mida vaadata ja millele kaasa elada. Teema tõsine, teostus lustakas, mäng väga hea! etenduse lõppedes ei tahtnud aplaus lakata ja isegi mu väga skeptiline mees plaksutas püstiseistes :) kaks ja pool tundi puhast naudingu, soovitan soojalt!!!

laupäev, 18. jaanuar 2014

"Koit"

Olen laulupeo lainel. Tulen just kooriproovist, kus muu hulgas harjutasime ka Koitu. Ma ei teagi, kas olen kirjutanud, et käin juba poolteist aastat Sütevaka segakooris laulmas?! Ju ikka olen :-)
Täna oli proov koos nootekooriga ja meid oli palju, mis tähendab, et kõik kõlas eriti võimsalt!
Koitu lauldes voolasid mälestused minust üle. Olin tagasi oma esimesel laulupeol, kui olin viiendas klassis. Seisin kuskil laulukaare paremalpool all ääres, kui Koitu laulma hakati. Lauldi, kõik oli väga pühalik ja äkitse kostus kaare all imetluskohin ja seejärel juubeldus. Esiti ei saand ma midagi aru. Kaare all ju kedagi kaasas pole, kes seletaks, et näe, tuli süttis. Aga ometi mingi hetk ma selle ära tabasin inimeste pilgu suunast ja nägin laulupeo tuld esimest korda elus! See oli elamus! Ma arvan, et midagi ei olnud mu noores elus kunagi nii sügavat jälge jätnud. Sellest ajast peale olen igal tule süütamisel kohal olnud. See on ülim hetk ja see läheneb taas! Ärevuse ja suure ootusega ootan juulit, et üheskoos tunda jälle - eestlane olla on kõige parem ja oma kodumaa ja emakeele heaks oleme kõike nõus tegema!
http://m.youtube.com/watch?v=17kAz4X-zY4

kolmapäev, 23. oktoober 2013

Kertu

ma niiväga tahtsin seda filmi näha. eile viimaks õnnestus. Pärnus nimelt näitas kino seda 3 (!) päeva. mismõttesnagu??? õnneks teatris toimub ka vahetevahel kino, seal siis sai ära näha.
filmist: treiler jättis mulje, nagu oleks Villu tavaline külajoodik, kes kõigil jalus ja üldse üks käpard ning Kertu kohmetu pere mõju all olev külatüdruk. Aga vaatama hakates olid lood hoopis teised. kohati tekkis tahtmine karjuda, kohati lüüa, kohati püsti tõusta ja hüüda, et mis me siin kõik istume, lähme appi! 
eks vint on veits üle keeratud ja kõike võimendatud, aga täitsa võib nii olla ju. mulle isiklikult oleks rohkem meeldinud, kui teostus oleks parem olnud - natuke üle jala ning etteaimatavalt oli pildid ja story kokku pandud ja kaameratöö polnud ka minu maitse. oli nagu tunne, et arutati, ah teeme ära, küll nad aru saavad ja vaatavad. aga eks see nii ongi, et külajoodik viskabki akna sisse või läheb traktoriga sõitma ja ema seisab väraval ees. samas intiimstseen oli väga hästi mu meelest lahendatud.
hr. Raag oskab filmi teha, midagi pole öelda. tänud ja jällenägemiseni! see film oli piisavalt jube sisu mõttes, et vastukaja tekitada.
filmi tutvustus ja treiler siin

neljapäev, 17. oktoober 2013

näpud tööle

alustasin eile kardina heegeldamist. kogu selle kolimise-sisseelamise virr-varris pole üldse aega olnud käsitööga tegeleda. kirjutan seda postitust siia iseendale meelespidamiseks, et sina ei pea mitte loobuma tegevustest, mis sulle naudingut pakuvad ettekäändel, et aega või viitsimist pole. 
lausa imeline rahu laskus mu peale, kui ammujoonistatud mustri ette ning heegelnõela kätte võtsin ning lõpuks niiti näppude vahelt läbi laskma hakkasin. tulemas on väike romantiline ülakardin, nii et see võib isegi selle aastanumbri sees valmis saada ;) tegelikkuses kulub selleks umbed 10 õhtut, aga eks näis. lihtsalt nii mõnus on jälle midagi nokitseda!

kolmapäev, 28. august 2013

Mr. Entertainer

Robbie Williams on nüüd oma silmaga nähtud :) Jaa, ta on tõesti Meelelahutaja suure algustähega! Rahva käimatõmbamine ja lõa otsas hoidmine käis tal 1-2-3 ja kõik oli hea. ma kohe ei oskagi kommenteerida või emotsioone kirjeldada. minu jaoks oli algus parem kui tema kuulsad lõpulood, aga siiski, väga nauditav. üks huvitav loodusnähtus oli ka: samal ajal kui pilvede taga vajus laulukaare taha merre päikesekera, mis pilved siiski punaseks värvis, tekkis laulukaare vastu mäele vikerkaar! ja-jah, pilves ilmaga, ilma päikese ja vihmata. ja seda kõike enne Robbie lavaletulekut nii umbes 5 minutit :)
see, mis toimus nii minnes kui tulles Tallinn-Pärnu maanteel, oli puhas pornograafia (kuigi me ei läinud 2 h enne algust teele, vaid poole päeva ajal ja öösel viisin ka Herr Abikaasa Paldiskisse, nii et tagasitulek oli ka 2 h nihkes). kõige hullemal hetkel sõideti must mööda kahekaupa korraga, samal ajal kui minu auto teps mitte tee peal ei seisnud... politseid ei olnud, aa 1 siiski oli nii sügaval põõsas, aga ma oletan, et need konstantselt 150-ga kihutajad isegi ei näinud neid. no ma saan aru, et võimekus puudub, aga lükaku siis vähemalt auto tee äärde seisma, ikka võtab liikluse veidigi rahulikumaks, kui masin nähtaval. 50 m sügavusel metsateel pole tõesti mingitki abi. või siis oleks tulnud küsimused, et miks nad lätlasi taga ei aja. ei tea jah. kui Gumbali ajal oli välja panna kümneid patrulle, miks siis ei olnud, kui naaberriikidest tuli 11000 inimest?? vihaseks ajab, ausõna! 
ütleks nüüd lõppu midagi positiivset ka: see, kes on korduvalt näinud Rammsteini laivis, teab, et ükskõik kui palju Robbie oma showga pingutab, ei ole see pooltki nii võimas ja ehe kui Rammsteini omad.

P.S. punane lava ja ülim intiimsus oli Robbiel mingi hetk shows tõesti olemas ja ma ei olnud netist seda kohta enne näinud, kui unenäos vaatasin :D