Uued tuuled koolielus

Teen täna väikese ülevaate Kde koolitee kohta. Pole ammu sel teemal kirjutanud, kuna 3. klassis vahetunud klassiõpetajaga muutus koolitee laste jaoks igavaks, tüütuks kohustuseks ja ajaraiskamiseks, ei tahtnud seda siia kohe kirja pannagi. 

Ma ei saa hea Õpetaja rolli koolitee alguses kuidagi alahinnata. Meie lastel oli see õnn esimesed 2 aastat ja suur tänu talle selle eest!! Mul ei olnud selle aja jooksul mureraasugi - koolis oli huvitav, kodutöid näpuotsaga, õpieeldustega lastele pakuti lisastimulatsiooni, nõrgemaid aidati järele, käidi ja kogeti.  

Järgmise õpetajaga muutus kõik - klass liikus kõige nõrgema õpilase rütmis, tund koosnes pikkadest monoloogidest ja selgitustest, millega lapsed sugugi ei suhestunud. Targemad lihtsalt istusid ja ootasid tunnis, lisaks ei olnud lubatud täita töövihikuid, mistõttu oli kodutöö maht üüratu (6-8 tühja TV lehte ei ole kuidagi normaalne, ega ju)... Õpetaja ise otse koolipingist, kuigi vanust juba piisavalt. Eks lapsevanemad rääkisid ja tõid välja, mis on murekohad, kuid vastus oli alati sama - inimesed ongi erinevad. Ega meil öelda polnudki midagi, miinimumprogramm sai ju täidetud.

Vaatasime Herr Abikaasaga, et nii ei lähe mitte. Õpikallakuga laste suhtes on minu meelest suisa kuritegelik nende võimete kasutamata jätmine. Nii ongi meil varsti ainult hall mass keskmikuid, kui potsentsiaal jääb kasutamata. Asusime otsima võimalusi kooli vahetuseks. Kuna Pärnu piirkonnas käib kõik elukoha järgi, siis variante väga ei olnud. Kui siis äärelinna või maakonda, aga see oleks elukohaliselt juba keeruline.

Tegime siis ise niipalju, kui vähegi võimalik - hoidsime õppekaval silma peal, avasime teemasid laiemalt ja võtsime ka eraõpetaja, kes põnevaid ülesandeid andis ja jälgis, et kõik vajalik omandatud saaks. Ja tüdrukud olid nii rahul - selged ja kokkuvõtlikud selgitused, põnevad ülesanded, motiveerivad kodutööd. Nagu esimese õpetajaga :) Tema meile eraõpetajat soovitaski, seega käekiri oli sama. 

Plaan oli selge - vahetada pärast 4. klassi kooli ja saada sisse erakooli, mis on tugeva õpikallakuga :D  2020 kevad oli kentsakas. Katseid muudkui lükati edasi, pinge kasvas, pärast testi istusin juba ise värisevate kätega autos... Aga kõik läks hästi, lapsed olid 7. taevas kui kuulsid, et sisse said ja oleksid olnud hommepäev suvevaheajast loobuma ja kooli minema :) 

Lõpuks saabus kauaoodatud 27. august ja Kdest sai Pärnu Sütevaka Humanitaargümnaasiumi õpilased! Esimene täisnädal sai täna läbi ja emotsioonid on endiselt laes - kõik on super, õpetajad on toredad, tunnis on huvitav ja klass on äge. Mida sa hing veel oskad tahta! Minu emasüda on nüüd jälle rahul - ma ei pea iga päev mõtlema ja muretsema. Ja mis kõige tähtsam - sära on laste silmades tagasi!!

Olen teie üle väga-väga uhke, mu kullapaid!!

kaksikute võlu

viin hommikuti lapsed kooli ja saadan nad ka uksest sisse, sest noh, tahetakse. kes olen mina, et seda titekaks pidada. ema süda ikka rõõmustab, kui kaheksapoolesed on veel lapsed mitte tibid. 

täna jõudsime tiba varem, niiet koridori oli pms tühi, ainult üks 3. klassi tüdruk teretas meid ja pobises omaette: "Tahan ka, tahan ka KAKSIK olla!!"  vaat sellist mõtteavaldust kell 8 hommikul ei oskaks kuidagi oodata. 

kaksikute nalja on viimasel ajal ikka veel saanud ka, sest noh, talveriided (müts, samasugused joped) muudavad nad ikka suht sarnasteks, missest et 4 cm pikkuse vahe on...

viimati tegime ise nalja. nimelt klassijuhataja arvas, et üks tüdrukutest võiks minna linna luulekonkursile "Eesti 100". mõeldud-tehtud või pigem mõeldud-mõeldud. kuidagi ei suutnud ei mina, ei lapsed, ei õpetaja otsustada, kumb siis minema peaks. kuna see tundus õpetajale nii raske, keegi välja valida, pakkusin, et las teevad koos. täpselt 4 salmi on, loevad vaheldumisi. reeglites oli küll kirjas, et üksi tuleb lugeda, aga noh, kaksikud on nagunii 2-in-1, peaauhinda jahtima ei lähe ja las teevad. šnitti võtsime snkt-st.

siin see siis on :)

K-d said eripreemia, šoksi ja žürii kommenteeris, et see oli lausa terve lavastus, mitte lihtsalt luuletuse lugemine. meile sobis! kusjuures, tüdrukud ise lavastasid :) :)

üle viidud II klassi!

K-del lõppes eile 1. klass. päev oli meeleolukas, sest välja oli reklaamitud pidulik aktus, kiituskirjad ja tunnistused. meie poolt jäätisekohvik ja seikluspark. tõesti-tõesti, kiituskirjaga lõpetasid mõlemad meie pere lapsed - puhas rõõm! kell 11 istusime juba igatahes DaVincis ja nosisime jäätist. kuna ilma pidas, sai Valgeranna seikluspargis ka turnitud. kõik asjaosalised olid väga rahul. vanemad topeltuhked!!

rajale minek

kui nüüd see esimene kooliaasta kokku võtta, siis ma olen rahul. mul on väga hea meel, et lastel pead on. oi, küll oleks raske, kui ei oleks! siis me peaks ikka hullupööra vaeva nägema koduse õppimisega, ainult et mul pole selleks kannatust. meil rohkem Kanaisa tegeleb õppetöö jälgimisega :) 

kui tõsiselt rääkida, siis tõesti, õppimist on ikka omajagu, ei ole nii, et jalutad kell 12 koju ja järgmine päev jälle kooli. iga päev on ikka midagi lõpetada või harjutada. mõnes mõttes on see hea - laps kordab päeval läbivõetu üle ja omandab sellevõrra paremini. teisest küljest tähendab see õhtusel ajal laua taga istumist. õpetajad ja koolid on erinevad, kui naabrilastel midagi kodus õppida pole, siis vahel teeb see meele mustaks. õnneks üle poole tunni koolitööga tegeleda vaja tavaliselt pole. mõlemad tahavad kodused tööd ise ette võtta. jah, loomulikult tuleb tihti ette olukordi, kus mõlemast toast kostab pidev - ma ei saa aru, aita! - aga kui natuke lasta lapsel mõelda ja üle lugeda, siis tuleb ludinal. nina läheb vingu siis, kui midagi on vaja parandama hakata. seda tuleb ette küll - lohakusvead või kirjavead või mis veelgi hullem, kohutav käekiri :/ ma olen võimalikult vähe sundinud neid asju ümber kirjutamast, võibolla peaks rohkem, aga mul süda lihtsalt ei luba neid seal laua taga kinni hoida. kas peaks?

Karita on meil kiire tüdruk - viuh ja valmis. temaga me siis parandame ja täiustame, kui nt. jutuke koosneb kahest kolmesõnalisest lausest. võtsin temalt ja endalt lubaduse järgmisel aastal põhjalikum olla.

Karina on ülipõhjalik - loovtööde puhul on alati selge eesmärk, milline peab olema tulemus. seega kulub kõigeks rohkem aega. vahel kaob ka tuju, kui ei tule täpselt nii välja, nagu vaimusilmas ette nägi. sellevõrra pingutab rohkem. mis vahel vihastab õde, sest kamoon, kaua võib mingi õppimisega tegeleda! inimesed on erinevad :)

Karita lõpetas 1. klassi nii:

• kiituskirja ja suurepäraste hinnetegatunnistusel
• tal on tunnistusel kiitus emakeelepäeva viktoriini võidu kohta
• kiituskiri pranglimise võistluselt I klasside arvestuses Pärnumaa koolide arvestuses 15. koha eest
• loodusmaja loodusringi tunnistus
• võimlemiskooli tunnistus (hulgaliste medalitega).

Karina lõpetas 1. klassi nii:

• kiituskirja ja "igava" tunnistusega (nagu õpetaja ütles ainult väga heade hinnete kohta)
• tunnistusel kiitus emakeelepäeva viktoriini võidu, pranglimise ja ilukirja võistluste tulemuste kohta
• lisaks on tal Pärnu linnapea kiituskiri pranglimise I klasside üleriigilise võistkonnavõistluse võidu kohta
• kiituskiri Pärnumaa koolide I klasside arvestuses pranglimise 9. koht
• Pärnu linna koolide ilusa käekirja konkurssi eripreemia
• loodusmaja loodusringi tunnistus
• võimlemiskooli tunnistus (ka kuhja medalitega). 

ilusat suve mu kallid 2. klassi õpilased!! 

uhke emps

10 x kuulsam ;)

ükskord juhtus selline lugu, et ajakirjanikust sõbrantsi küsimustele vastamisest kasvas välja artikkel koos piltide ja nimedega. ma punnisin ikka vastu ka just selle pildi koha pealt, aga hea küll, las ta siis jääb :P

teemaks siis laste hommikune ärkamine ja mõistlikul ajal magamaminek. minu seisukohad saate ära lugeda, aga muidu on lugu leitav Pere&Kodu 2017.a. veebruarinumbrist :) 

siinkohal toon välja, et K-d rääkisid ükspäev, et klassivend K. olla tunni ajal magama jäänud. õpetaja küsimise peale vastas laps, et oli öösel poole üheni üleval, sest õppis... püha issa ristike! ükski 7-aastane laps ei omanda kell pool 1 öösel enam mitte midagi!! see õppimine ei käi sellisel kellaajal kindlasti mitte rõõmu ja lauluga, vaid enam kui kindlasti nutu ja riiuga. milleks?? selleks et õpetajale öelda, et kõik kodused tööd on tehtud? uskumatu või noh, valus pigem. 

mina näiteks mitte kunagi, kui keegi kell 20:30 koolikotist avastab mingi lisalehe, seda neil täitma hakata ei lase. arvan, et piisav ööuni on oluliselt olulisem, kui üks kodutöö. õpetajale vabandan ja põhjendan ning lapsed saavad selle järgmisel päeval täiesti mõistlikul ajal ja puhanud peaga valmis teha. see, miks kodutöö päevikusse K-del kirjutamata jääb, on omaette teema ja selle kallal me töötame, aga mitte kell 20:30 ega kindlasti mitte kell 00:30!

koduõpe

kooli teemal jätkates jõudsin ma nädal-paar olude sunnil järeldusele, et koduõpe oleks lastele ikka oluliselt lihtsam ja stressivabam variant. seda on paraku aga maru keeruline korraldada, kui ise tööl pead käima.

nimelt oli üks tüdrukutest siin tiba tõbine ja me olime temaga mõned päevad kodus. hoolimata palavikust tahtis ta koolitükid ära teha. ütleme nii, et e-kool on selles mõttes üks imeline keskkond, sest seal on kõik tund-tunni haaval näha, mida õpitakse ja milliseid ülesandeid sinna juurde lahendatakse. 

kui nüüd kaksikute neid päevi võrrelda, siis üks lahkus kodust kell 7:45 ja oli koolis kella 13-ni, teine magas une täis, asusime koolitööde kallale nii 11 paiku ja lõpetasime tunnikese hiljem. vahepeal tegime pause ka, et aju kokkujooksmist vältida. ehk siis ühe päevast kulus koolile 5h, teisel 1 h. 

ega ma ei arvagi, et lapsed peaksid koduõppel olema, sest suhelda ja huviringitada tahavad kooliealised lapsed juba väga, aga lihtsalt see on näide, kui kiirelt käiks 1. klassis programmi omandamine, kui see 1:1 ära teha. saaks ju vabalt nii, et kuu-paar tegeled aastas koolitööga, ülejäänud aja peesitad kuskil soojas kliimas ja nö kordad õpitut ;)

see koduõpe muidugi eeldab, et sa ise oled valmis ja suuteline õppetööd läbi viima. ega ma teagi, kas üldse nii võib ilma pedagoogitunnistust omandamata. lihtsalt mõte ;) ma ise arvan,e t 1.-2. klassi saaks vast ema-isa abil kodus läbi vedada vabalt, edasi juba paremaid õpetajaid vaja.

kooli- ja trennikorraldus

imelikul kombel pole sel aastal kuidagi reele saanud. kirjutamise mõttes, ma mõtlen. aga nüüd proovin midagi siia kribada, ehk saan otsa peale ;)

vahepeal on jaanuaris toimunud mitmeid uuendusi seoses lastega, sellest nüüd siis lähemalt või üldisemalt, kuidas soovite.

nimelt on trenne hulganisti juurde pandud. varem oli 3 x nädalas 2 h korraga. kuna aasta lõpus pärast hooaja esimest võistlust kohe medalit ei tulnud, hakkasid ärevamad emad treenerile rääkima, et trenni on vaja rohkem teha. seda, et meie omad võistlevad 10-aastaste vastu, nagu ei panda tähele. grupis on 7-8-aastased tüdrukud. treenerile see jutt loomulikult meeldib, tema teeb oma asja südamega ja tahab ka tulemusi. mina emana aga näen, et praegu rõõmsalt ja õhinaga trenni minevad lapsed muutuvad tusasemaks ja väsivad, kui neilt liiga palju nõuda. tehti koosolek ja puha, kus me Herr Abikaasa ja mõne veel laste huve (loe: toredat lapsepõlve) kaitsva lapsevanemaga omi seisukohti tutvustasime. meie peamised argumendid olid:

• trennirõõm
• teised huviringid 
• väsimusest tulenev võimalik loobumine
• rühma üldised eesmärgid tulevikuks (A või B võistlusklass)

kahjuks kurtidele kõrvadele. nüüd ongi nii, et 4 x nädalas 2,5h + võistlused 1-2 x kuus laupäeval/pühapäeval. jube mu meelest! see ikka päris õige asi pole. trennist ei taha K-sid ju ära ka võtta, sest neile väga meeldib ja on mu meelest ühed tublimad. nii siis ongi, et reedene lisatrenn on nö vabatahtlik ja mina enda lapsi sinna ei vii, sest puhata on ka vaja. ja ausaltöeldes (tundun nüüd ülbena, aga omast arust trenne vaadates suht objektiivsena), on minu tüdrukud ühed tublimad ja ma ei näe vajadust reedeseks trenniks enne, kui teised makaronijalgsed piigad ka varbad lõpuks sirgeks saavad.

olen neid asju vaaginud nii- ja naapidi, aga ikka jõuan paratamatult järeldusele, et laps on täiskasvanu jaoks nagu mingi täitumata unistuste elluviija. koosolekul emad tunnistasid ka, et ise on kunagi võimlemise pooleli jätnud, sest liiga palju oli trenne/võistlusi/pinget või et trenn on hea lapsehoidja, ei pea kodus kuulama, kuidas laps toimetab (kuigi ma ei kujuta ette, mida 7-8-aastane nii hullu korraldab, et segab). pean tunnistama, et mina viin ka oma laste peal oma täitumata unistusi ellu - olla normaalkaalus ja treenitud. aga see on ka mu ainus ja mu meelest väga eluterve soov oma lastele. muus osas saavad ikka ise valida, millised huviringid tõmbavad. kostus ka arusaam, et kui laps ei jõua trenni tulla, võib ju puududa. mina jällegi arvan, et kui kohustus on võetud, siis tuleb seda täita. võistkonnaalal ei saa ju nii, et mingi seltskond pidevalt puudub. 

vaatame, mis nüüd kevadhooajal saama hakkab, sest kevadväsimus teeb oma ja lihtsalt ei ole võimalik 1.-2. klassi tüdrukuid päris pooleks ka tõmmata. õnneks tuli selle hooaja 1. kuldmedal!! kava tuli välja kenasti ja mingit hullu lisatrenni selleks veel keegi teinud ei ole.

teine teema, mis meeli köidab on tänapäeva kooli korraldus. mõned märksõnad aastal 2017 (kuigi lugedes tundub ~1997):

• Pärnu suurim ja kõige viimati remonditud kool, mille garderoobid on sellised, kus märjad jalatsid ripuvad päevad läbi vastu riideid. ehk siis garderoobi laps ei pääse vaid tädike ulatab talle riided/jalatsid. kaasaegset kapisüsteemi pole ega tule (sest linnal pole raha)
• osad lapsed õpivad mingis teises hoones, kooli kirja pannes sellest ei räägita (see, et kooli ise valida ei saa, on juba kahjuks igapäev)
• seal väikeses majas tundub viimati uuendusi tehtud aastal 1997 - suur auk seinas, ei mingeid liiste, koridorid koledad, nagid ja pingid nõukaaegsed. enne kooli lastevanemate koosolekul mõtlesin, et ei pööra tähelepanu, kooli alguseks nagunii tehakse korda. aga kõik on nii tänaseni... (sest koolil pole raha või tahet asjaga tegeleda)
• digiõpe ehk e-õppe päev kodus (et õpetajatele koolitust teha. mis on hea, aga kuuldavasti polnud õpetajad asjade korraldusega üldse rahul)

kui kõik eelmised punktid on selline paratamatu igapäev, millega ei taha võidelda, et mitte oma laste peade kohale süsi koguda (võiks ju pidevalt torkida ja pakkuda, et aitan ise kaasa, aga hetkel tunnen, et tulemust selles koolis poleks, seega pole ka torkinud), siis see viimane on küll asi, mille kohta tahan sõna võtta.

tänapäeval on muidugi vaja, et inimene oleks digitark. samas on jube paljud lapsed nutiseadmetes kaugelt liiga palju. mina emana sellist lapsepõlve oma lastele ei soovi ja ei soodusta seda nutimaailma. nüüd aga korraldati koolipäeval/tööpäeval ülelinnaline e-õppe päev. kodus. ehk siis anti haridusasutuse poolt mõista, et arvutis olla on õige ja hää... 

1. klassi laps pidi ise avama arvuti (kui see tal kodus on), sisestama pika keeruka aadressi ja teostama jada (lihtsaid) ülesandeid. algselt ei pakutudki võimalust kooli arvutiklassis neid teha. vanemate küsimise peale ikka soostuti. meie oma õpetaja ütles, et tema on lapsi igakülgselt juhendanud ja vanemate abiga peaks sinna keskkonda sisse küll saama. jah, koos tõesti saime. kui lapsed oleks pidanud üksi tegema, siis ma arvan, et õige kohani nad jõudnud polekski. kõik need ülesanded oleks kenasti saanud paberil ka teha. nagu 1. klassile kohane.

mulle tõesti sobiks paremini, kui 1. klassi õpilane on koolipäeval KOOLIS ja õpiks seda digitarkust KOOLITUNNIS. kui aga on kodused ülesanded, siis neid peab saama teha VABAL päeval koos juhendajaga, mitte laps ei pea elu eest pusima asja kallal, mida ta ei oska ja abilist pole tööpäeva ajal kuskilt võtta (lapsevanemad juhtumisi käivad tööl). meie näiteks tegimegi nii, et lapsevanem tuli arvutiga koju (meil nt. pole päeval kodus arvutit), aitas sisse logida ja juhtis tähelepanu erinevatele probleemkohtadele. saigi tehtud. osad tuttavad rääkisid, kuidas nende erivanuses lapsed pidevalt appi hõikusid, et kas ja kuidas. too ema ütles, et pea käis lõpuks juba ringi. see muidugi näitab, et digiõpet on vaja, aga kas just terve vaba päeva kujul, tahaksin jääda eriarvamusele. teised (kodused) emad jällegi ütlesid, et iga kuu võiks selliseid päevi olla, lapsel oleks vaba päev ja ei peaks tassima neid kuhugi. igatahes vajab selline asi paremat läbimõtlemist, eriti algklasside osas. minu meelest piisab pranglimisest küll ja veel 1. klassile.

sellised mõtted siis aasta algusesse, küll tuleb midagi positiivsemat ka.

puhas rõõm

rõõm lastest, omaenda lastest! 

esimene koolipoolaasta on selja taga, esimesed tunnistused käes, tulemused suurepärased. 

kuigi 1. klassis hindeid ei panda, on siiski olemas ametlik koolitunnistus hinnangutega. meil on variandid suurepärane, väga hea, hea. mingit rahuldavat vms. ei panda, ega siis kohe saa motti alla tõmmata värsketelt koolijütsidelt, eksole. mina nägin meie tüdrukute tunnistustel tulemusi suurepärane kõigis ridades välja arvatud kirjatehnika. see oli väga hea. arvasin, et ühel on ainult seal lahtris märge, aga ikka mõlemal. kusjuures, mina pole näinud, et õpetaja käekirja kohta koolis mingit hinnangut oleks andnud (neil seal käibel templid: lilleke,süda, linnuke - hästi, sitikas - vajab parandamist, mitte nii hästi). sitikaid meie majas nähtud pole, ikka kuhjadega lillekesi :) nüüd tuleb see asi siis käsile võtta ja kirjatähti maalima hakata koos lastega. aga muus osas on meie lapsed tõesti tublid ja põhjust rõõmustamiseks on kuhjaga. nad on taibukad, mul on selle üle hea meel. õpetajalt kuulen mitu korda nädalas kiidusõnu, kuivõrd hästi nad kaasa mõtlevad/teevad koolis ja et oskavad kenasti end väljendada. suhted on ka koolis korras. 

Mai kool osaleb pranglimises, Karina on väga tubli, Karita eriti ei viitsi pingutada, aga kui end kokku võtab, siis jõuab ka üle-Eestilisse tabelisse :) lugemine ja arvutamine tuleb lõdva randmega, koduseid töid kontrollime Herr Abikaasaga möödaminnes. kui abi vajatakse, küsitakse ja kõik saab tehtud. see abi küsimise vajadus sõltub paljuski ka puhtast laiskusest :D lihtsalt ei viitsita ülesannet korralikult läbi lugeda. 

rõõmustamiseks on veel palju põhjusi. oleme viimasel nädalal saanud osa selle poolaasta I võimlemisvõistlusest (Slonny Cup), kus rühm esitas uue vabakava. super oli vaadata, kuidas KÕIK ennast kokku võtsid ja tegid oma parima. vanus on sealmaal, kus natuke juba põetakse ka kohtunike ette minemise pärast. kuna tegemist uue kavaga, mida vaid 6 nädalat harjutatud ja konkurendid on 1-2 a vanemad, siis medalit veel ei tulnud, aga ma usun, et kevadepoole tuleb see medal ka ära. saavad oma rivid täitsa sirgeks ja asja rohkem sünkrooni. suur rõõm on vaadata, et kõigil 12-l tüdrukul on rõõm trennis käia ja kavasid õppida. see on nii oluline, siis tulevad ka tulemused, mida nad ise niiväga ootavad. ah-jaa, seniste võistluste parim punktisumma tuli küll - 14,00

samal teemal jätkates: teisipäeva õhtupoolikul vaatasime võimlemisklubi jõulupidu, meie Lepatriinud esinesid koguni kolme kavaga. nii tore on näha, kuidas ka omade seas võistlusrühm välja paistab. neid hinnatakse ja tuuakse ka eraldi välja, et nad teevad väga palju tööd, et tulemused tuleksid. ütleme nii, et uued ilusad trikood sadade läikivate kivikestega annavad ka oma osa, et teiste seast välja paista ;) ja suur rõõm on näha treeneri silmis uhkust ja heameelt. see on parim tunnustus tüdrukutele ja meile, vanematele ka, kes neid pidevalt siia-sinna veavad, kostüüme teevad, dresse tellivad ja lõpututes kogustes soenguid sätivad!

kuna tulemas on jõulud, siis jõulueelne nädal on alati teguderohke: lastel oli teisipäeval klassiga väljasõit Lotte Jõulumaale. heameel on tõdeda, et nad said seal isekeskis ilusti hakkama. kolmapäeval saime osa aga kooli jõulukontserdist, mis oligi üles ehitatud selliselt, et näha läbilõiget kõigi vanusegruppide oskustest laulu-tantsu-pillimängu valdkonnas. mulle meeldis! meie lapsed rõõmustasid meid kolme lauluga kahehäälses mudilaskooris ja ansamblis ning lõpus tegid veel kaasa ühendkoori etteastes. väga ilus õhtu oli!! ja ma olen südamest tänulik, et K-d leidsid tee muusikaõpetaja Margriti koori ja ansamblisse. 

nüüd ongi jõulutunne südamesse pugemas. kõik ettevalmistused hakkavad valmis saama. mul polegi nüüd muud, kui piparkoogid glasuuriga, hani patta panna ja rõõmustada selle üle, et tervel perel on tulemas pühadevaheline vaba nädal, kus me saame teha, mida hing ihaldab või siis üldse mittemidagi :)

ilusaid ja rahulikke, kallid lugejad!! 

segased lood

hmm, ma pole varem lapsi kooli saatnud ja enda kooliaeg pole enam detailselt meeles, aga mul on mõned veidrad tähelepanekud. kes teavad asjast rohkem/on teemas sees, võiksid kommenteerida ka!

nimelt arvasin ma kooli alguses, et probleeme võib tulla sellega, et midagi ununeb kuhugi maha või lapsed eksivad aja/kohaga vms. midagi sellist pole (veel) juhtunud. küll aga on eksinud oma tegemistega kooli personal ja seda rohkem kui ühel korral :( mõned näited:

*helistan ja küsin huvialajuhilt, mis ringe 1. klassi õpilastele pakutakse (sest klassijuhataja ei teadnud üldse midagi rääkida). teiselpool on hetkeks nagu mõttepaus ja siis tuleb vastus, mis mind ikka sügavalt hämmastas - nimelt ei ole 1. klassi õpilastele peale 1 x nädalas toimuva mudilaskoori midagi ette nähtud, sest nad alles harjuvad kooliga ja ei saa ringides käimisega hakkama... no ja rahvatants on ka, aga seda ainult kahele 1. klassile neljast, sest teised klassijuhatajad ei tegele sellega. veider... minu lastel ei ole tantsuklass, on õpikallakuga (vist). olgem ausad, see rahvatants mind üldse ei morjenda ka, lastel teised huvid. uurisin siis veel ansambli/solisti, kunstiringi ja male kohta. ikka kõige jaoks liiga väikesed...

kirjutan natuke tausta lahti: minu võsukesed käivad linna suurimas põhikoolis, kus õpib mingi 900 last. Arno-arvutiprogramm määras nad sinna, mina pole valinud, eksole. selle mammuti eesmärk, nagu mina olen aru saanud, on see, et palju õpilasi ühes kohas võimaldab luua rohkem lisaväärtust just ringide, tegevuste ja võimaluste osas. ja kui juba lapsed koos on, siis poleks vaja igaühel üle linna otsida huvitegevusi/trenne, sest koolis on kõik kenasti kättesaadav. aga kahjuks ei ole see üldse nii.

mõni rahumeelne lapsevanem oleks selle asja nii jätnudki, aga mina ei saanud. sees nagu kihvatas, et pean ikka edasi uurima, kas tõesti nii niru see värk ongi.

võtsin otsekontakti kunsti- ja muusikaõpetajatega, selgus, et on kustiring ja koorilaulud. panin lapsed kirja :) ja siis läks lahti:

*koorilaulu tegev muusikaõpetaja (imehea spetsialist ja soe inimene) andis teada, et laulupeole nad minna siiski ei saa, sest kooli poolt tuli selline korraldus... olevat teine koor, kes läheb, sinna aga 1.klassi lapsi ei võeta. küll ma olin kurb, lastest rääkimata, sest laulupidu on midagi sellist, millest alati osa tahaks saada just lauljana. ma saan aru, et kooli sees on õpetajatevaheline konkurents, aga kas seda ei saaks enne ära lahendada ja paika panna, kui proovide ajad välja kuulutatakse? nüüd ma ei teagi, kas see koor jääb püsima, kas lapsed saavad edasi laulmas käia või peavad nad teise õpetaja koori minema, kes ütles mulle otse, et tema peab oma tervise ja vanuse peale mõtlema, mille tõttu väikesi laulupeole kaasa ei võta... no nii kurb on sellist juttu kuulda, kas pole!? ma oleks olnud igati valmis Tallinna kaasa minema, seal madratsite peal magama ja lapsi karjatama, aga ei, lihtsam on lihtsalt ei öelda. :´(

*kunstiring - kontakt õpetajaga oli meeldiv, lubas väikese kunstihuvilise ringi võtta. oi me olime Karinaga rõõmsad :) läksime siis kohale, sest mu 1. klassi õpilane ei orienteeru veel selles suures koolimajas ja ma otsustasin esimesel korral teda turvama minna (koorilaulu 1. korral käisin ka kaasas). nagu tuli välja, oli see õige otsus, sest ruum asus teises tiivas 3. korrusel taga lõpus, kus laps polnud kunagi enne käinud. uks oli lukus, õpetajat polnud. uurisime maad, keegi ei teadnud midagi. siis suundusime alla kantseleisse, seal ei teatud ka midagi. huviringide kohta vist seal majas mingit tabelit polegi (kellel mis ajal mingi ring on). ma mitu korda veel küsisin, et kuidas kirjas on, millal see ring siis toimuma peaks. ei tea. õpetaja telefoni keegi ei teadnud. lonkisime siis koju. pärast õpetaja kirjutas, et järgmine nädal. miks seekord ei toimunud, infot ei tulnudki. aga hea, et ikka algab, ma juba kartsin, et jälle nii väikest ei tohi võtta...

*male - ikka vist liiga väikesed (Karita oli huviline). pole hetkel rohkem uurinud ka. kooli kodulehel selle kohta info puudub.

üldiselt hakkavad ringid/trennid alates 2.-3. klassist. mu meelest ei ole see parim plaan, sest kui 1. klassis on laps endale huvialad leidnud, siis tõenäoliselt jätkab ta nendega ka järgmistel aastatel ja väga raske on siis kooli poolt pakutavaid asju juurde võtta. siit tulebki siis see jutt, et lapsed pole ju ringidest huvitatud ja neid polegi vaja. 

küll aga tuleb pakkumisi kooliväliseks (tasuliseks) huvitegevuseks. no et kehalise tundi tuleb keegi treener kuskilt spordihoonest ja pistab pihku sedeli, mis kutsub korvpalli, jalkasse või tennisesse vms. lastele soovitatakse ikka väga tulla ja proovida. või siis kutsuti samamoodi loodusmajja, sinna meie omad ka läksid. samas on väga veider, et niimoodi promo tehakse. tänapäeva maailmas, kus kõik meediakanalid on kättesaadavad, tuleks ikka enne lapsevanematega rääkida, siis igaüks ise vaatab, kas saab endale seda lubada, kas lapse graafikus on veel vaba aega või on tal üldse eeldusi-huvi. muidu ärgitatakse lapsed üles ja pärast on pettumus suur, kui ema-isa "ei luba".

eks kool ongi suur ja keeruline organisatsioon. mida suurem, seda keerulisem juhtuda. pedagoogid on kõik suht tugevad isiksused ka ja kui nad põrkuvad, siis sest reeglina head asja ei tule... (oma kooliajast mäletan ja tundub et praegu samamoodi). seetõttu oleks ikka väike kool oluliselt parem variant, sest ega saa kaua kollektiivis töötada inimene, kes sinna üldse ei sobi. on ikka rohkem ühtne meeskond, kes koos seda vankrit veavad. 

mina praegu oskan öelda lapsevanema seisukohalt ainult seda, et sooviks rohkem selgust ja infot. nii oleks vast kõigil parem. lastele on ikka jube paha selgitada, et see või too asi, mis on kokku lepitud ja lubatud, ära jääb. loodan, et kõik loksub paika, aga tahaks, et see juhtub enne, kui sinna lapsed kaasatakse. väikesel inimesel on niigi kõik uus ja keeruline. kui kohe alguses tuleb tunne, et täiskasvanuid ei saa koolis usaldada, siis see jääbki ja see pole hea.  

logistikalabürint

kas teil oli/on ka 1. klassi lastega tunne, et unustate nad kuhugi maha / õigeks ajaks kuhugi viimata / koolist peale võtmata?

mul on viimaste päevadega tekkinud selline paaniline hirm, et ma unustan ja siis seisavad mu kaks väikest koolijütsi kuskil nõutult. või noh, tegelikult ma tean, et ega nad nii nõutud pole ühti - krabavad oma uhked nutitelefonid välja (jah, me ostsime neile nutitelefonid, aga sellest eraldi postitus) ja helistavad mulle nõudlikult/segaduses. 

õnneks elame piisavalt väikeses linnas / selle ümbruses, et autoga on kõik teekonnad 5-10 min. 

miks see tunne mind valdab? aga sellepärast, et logistikat on omajagu. lasteaias oli kindel värk, et õhtul läheb teatud kellaks neile järgi, kulgeme kas koju ja sealt trenni või otse trenni, aga nüüd on võrrandisse ikka mitu uut tundmatut lisandunud ja ma pole veel kõigega harjunud. hea kui ma peast tean, mis kellani kool kestab mõned näited:

E

tunnid kella 12-ni

pikapäevarühm

laulukoor, mis lõpeb kell ...eeeee, vist kell 14

siis nad tulevad ise bussiga mulle töö juurde (jee, ei ole taksojuht, aga võibolla vara rõõmustan ja edaspidi nad nuruvad, et järgi tuleks)

kell 16 trenn, kuhu ma nad viin

kell 17:30 järgi, aga iga päev lepime eraldi Herr Abikaasaga kokku, kes trenni järgi läheb. raudselt ükskord unustame ja keegi ei lähegi...

T

tunnid 12-ni, ise liiguvad bussiga koju

ühel lapsel hakkab ÜLE teisipäeva olema kunstiring (jee ma tean iga kord, kas on või ei...), seega jääb ka pikapäevarühma.

teine laps tuleb siis bussiga koju kohe pärast tunde, ei jää pikka päeva, ja peab kell 15:10 kodust bussile minema, et trenni jõuda kella 15:30-ks. 

see kusntilemb vist tuleb mulle töö juurde ja liigub sealt trenni mingi bussiga (tegelt mul pole õrna ainugi, kuidas see olema hakkab ja kas üldse sel kellaajal siit mingit bussi trenni juurde liigub)

kell 17:30 trenni järgi keegi

K

tunnid 12-ni

pikapäevarühm 

loodusring (ma küll ei usu, et nad seal käima hakkavad, aga ühe kuu katsetavad, sest nad tahtsid). sealt tuleb ise 14:45 lahkuda, bussile kõmpida ja koju sõita. ainult et bussi ei lähe sellisel ajal koju. ma pole veel välja mõelnud, kuidas nad koju saavad :/

jne. 

trennid o n 3 x nädalas, kõigil erinev algus- või lõpuaeg...

ise tahaks ka trenni minna, aga ma tõesti ei tea praegu, kuhu ma selle võrrandisse veel asetan...

Emotsioonid

Esimese nädala emotsioonid lastel küsimuse peale, et kuidas esimene koolinädal siis tundus:
Karita: Äge!
Karina: ei tea...
Mina: kuidas nii?
Karina: mu sees on nii palju tundeid, et ma ei oska midagi öelda.
Mina: mis tunded need siis on?
Karina: kool on lahe ja äge ja põnev ja tore! (suur naeratus)
Karita: mhm!! (ägeda noogutas saatel)
Mina: kas midagi rasket ka on?
Mõlemad: ei!!!!!

esimesed emotsioonid

esimene koolinädal saab K-del kohe-kohe läbi, panen kirja mõned muljed, et tulevikus hea lugeda oleks. päris trall hakkab muidugi järgmisel nädalal pihta, sest siiani olen ma lõunast töölt ära läinud neile taksojuhti mängima või siis koos bussiga käinud. 

Karita (õhates) pärast esimest koolitundidega päeva: "Mulle nii meeldib siin klassis, ma ei taha siit kunagi enam ära minna!"

Karina: "Koolis on ikka nii tore ja ma leidsin endale maailma parima sõbra!"

kooli on oodatud juba paar aastat, mu meelest. nüüd on see siis lõpuks käes. emotsioonid on taevas ja õnneks ükski märk ei näita, et koolirõõm peaks asenduma mingi muu tundega. mõlemad on leidnud endale sõbra, kellega koos siis liigutakse ja tegutsetakse. samas istuvad nad siiski ühes pingis ja see on minu meelest hetkel täitsa ok, sest esiteks - kui jääb midagi koju, siis saab vabalt jagada (sest nad on harjunud jagama) ja teiseks - üks uimerdis torgib teist tagant, kui mõni neist jälle unistama jääb :) näite toon ka -  ükspäev koduseid töid tehes vaatasin, et ühel lapsel terve pilt värvitud, teisel pole kriipsugi. uurisin siis elu ja too tuulepea vastas, et ta ei suutnud värvipliiatsite karbist sobivat tooni valida. saate aru jah? ta mingi 15 min., kui teised värvisid, valis pliiatsit ja jäigi valimata... kuna õele hullult meeldib joonistada, siis jäi tal müksamata, et mis sa unistad, aga muidu ikka pidid üksteist tagant utsitama :p

lapsed õpivad mammutkooli väikeses majas, s.t. et nad käivad suures majas ainult söömas ja muusikas. muidu on neil väike 2-klassiga hoone, kus lärmi ja sagimist oluliselt vähem. see mulle meeldib. samas see majade vahet jooksmine mere ääres tuulise/külma ilmaga ei meeldi. aga ega kõike head ka korraga saa. klassis on 24 last (vist).

tunde on 3-4-5 + pikapäevarühm. minu lapsed ppr-a ei jää eriti tihti, sest logistika kool-kodu-trenn ei tule muidu bussidega välja. me elame ju maal ja bussid ei sõida iga 5 min. järel. seega tuleb kohe pärast tunde koju tulla, et natuke end maha laadida. kui trenni pole, siis saavad ppr-a jääda. õnneks õpetaja on mõistev.

õpetajast: alguses jättis mulle hästi kurja tädi mulje, nüüd vaatan, et tegelikult suht mõistlik inimene. jälgib, kas ja kuidas lapsed jõuavad, sellele vastavalt valib tegevusi ja tunde. elukooli teeb ka. ma ei teagi, kas see on hea või halb, et ta need uimerdised maha jätab ja tragidega ees minema hakkab... minu ema süda muidugi ütleb, et peaks rohkem tagant utsitama, et ikka kõik koos minema saaks ja ei tekiks seda jopehõlmad lahti jooksmist.
huviringe kool eriti ei paku. selles suhtes on hea, et K-del on oma kindel võimlemistrenn. laulukoori saavad sellisesse, kes koolinoorte laulupeole ka läheb :)
kodused töö, muide, tehakse ära suure õhinaga (põhiainetes on ikka midagi lõpetada või üle lugeda, tähti-numbreid maalida), pean lausa neid tagasi hoidma, et ikka puhkaksid ka.
koolipäevad võtavad tüdrukud tegelikult päris võhmale... eks see hommikune hirmvarajane tõusmine paneb oma põntsu. miks küll kool ei võiks kell 9 alata, sellest ma aru ei saa. on nagu on, leevendame unepuudust järjest varasema ööunne minekuga. täna oli juba täitsa inimese tunne :)
eks edaspidi tulevad põnevamad sissekanded teemal unustamised-kaotamised-hilinemised, aga loodan, et praegu suudame kätt pulsil hoida ja kõik sujub.

ma ei oska enam kirjutada

otseses mõttes noh! lapsed näitavad üles huvi kirjatähtede vastu. ise ma neid omast peast õpetada õigesti ei mõista, seega oli abimeest vaja. no ma siis uurisin veidi ringi, et millist vihikut osta. koju tõin sellise kirjutamise-õppimise töövihiku ja sama autori matemaatika vihiku ka. numbrid on kuidagi oluliseks muutunud viimasel ajal (uuritakse, mis nr. jope seljas on või kui suur on saabas). minu suureks rõõmuks tuli välja, et lastaia õpetaja teeb kirja eelharjutusi sellesama töövihiku järgi :)

kui töövihikud koju ilmusid, hakati neid kohe suure õhinaga täitma. Karita on meil hull tuisipea. tema arvates võidab see, kes kiiremini tehtud saab. mina küll räägin, et kirjutamises on kõige tublim see, kellel kõige ilusamini välja tulevad tähed, aga seda juttu ta lihtsalt ei kuule... 

http://koolibri.ee/download/?action=real&id=2495

no igatahes olin üksõhtu olukorras, kus Karina nõudis, et ma kirjatähti ette kirjutaks talle. olime enne neid hoolega vaadanud ja uurinud. rääkisin oma lolli peaga talle, et need kirjutatakse kõik omavahel kokku. näita! nõuti kohe. no ja siis ma proovisin - püha jumal! - ei oska, üldse enam ei oska. arvutis trükkimine on täiesti käekirja ja kiiruse hävitanud. ja kui ma seal vaevaliselt nagu 1. klassi laps pusisin, siis tegin väikest analüüsi, kuidas nii juhtus. 

kõik sai alguse vist sellest, et mul pole kunagi ilus käekiri olnud. proovisin siis vähemalt omapärane olla. muundasin r-i, k, s-i ja v sarnasteks, nagu trükituna need leiate. tähti enamasti omavahel kokku ei kirjuta ja arusaadavus võõrale ka just kõikse parem mu arvates pole. saate te aru, et ma otsisin praegu netist, kuidas kirjutatakse suur I täht käsikirjaliselt!? uskumatu? küllap vist. aga kui ikka oled põhikoolist alates mõnda tähte kirjutanud teistmoodi, kui eelkoolis seda õpetati, siis ei pruugi meelde tulla küll.

nii et ma olen kooliminekuks valmis :D on vaja meelde tuletada, kuidas miski käib ja baasteadmised kõigis ainetes ei tee tõesti paha. ma kujutan ette, et loodusõpetuses  saan ma paari aasta pärast juba palju targemaks, kui praegu olen (kuigi mulle väga meeldis see tund, lihtsalt arvan, et praegu antakse oluliselt rohkem teadmisi ja huvitavaid fakte kooliprogrammi).

ülistades õpetajaid

ma imetlen inimesi, kes on valinud õpetaja ameti. mõni neist on ka õpetaja suure algustähega, enamus küll niisama asjaarmastajad, aga ikkagi.

mul on lapsed kohe 2 aastat käinud lasteaias. vanasti olid lasteaias kasvatajad, nüüd õpetajad. olen näinud kõrvalt viie erineva inimese tööd, sest meie lastele on sattunud see õnnetu rühm, kus personal muudkui vahetub. inimesed on ikka nii erinevad, aga asi, mis õpetajaid ühendab, on kannatlikkus või kannatus või kuidas iganes seda nimetada. see on ikka omaette oskus kohe jõuda ära oodata, kui laps jõuab ise sinnamaani, kuhu paari käsklusega ta suht kiiresti viia võiks. 

eriti paneb mind imetlema ja mütsi maha võtma üks teine õpetaja - nimelt pilliõpetaja! see on uskumatu, kuidas ta kuulab ühtsama lugu sügisest kevadesse. ma nimelt olen ukse tagant kuulanud Pärnu Kunstide Majas oma laste tantsutrenni ajal ühe akordioniõpilase arengut. sügisel algas lugu vaevu-vaevu äratuntavalt-nooti veerides, millest talveks sai esinemisküps pala jõulukontserdile ja nüüd kevadeks juba on kuulda näppude alt tulemas lisaks viisijupile ka tundeid ja muusika voolamise tajumist. küll see võib olla õnnis hetk ühele pilliõpetajale, kui ta kuuleb Lugu, mitte enam kääksutamist.
mäletan enda muusikakooli aegu ja seda ärapiinatud õpetajat, kes kuulas mu klaveriklimberdamist, sest kes siis kodus ikka harjutada viitsis... see oli piin meile mõlemale, ausalt! mis teha, kui sai õppida ainult seda pilli, mida vastu huvi puudus. tänapäeval vast saab igaüks õppida just seda pilli, mille vast kirge tunneb.
aga suur-suur kummardus kõigile Õpetajatele ja vabandused mu klaveriõpetaja Tiiale, et ma selline loru olin! oleks võinud ju natuke ikkagi pingutada ;)

Waldorfkool Pärnusse?!

10.veeruari õhtul kogunesid Maarja-Magdaleena Gildi ärklisaali ärksad Pärnu(maa) inimesed, kes on huvitatud, intrigeeritud mõttest luua Pärnu piirkonda Waldorf-pedagoogikal põhinev kool (ka lastehoid ja lasteaed). Kokkusaamise eestvedaja oli Kristiina Vunk, kes ise ütles enda kohta nii: "Olen kuue lapse ema ja ühe mehe naine." 

Kohale oli kutsutud oma kogemusi jagama Keilas tegutseva "Erakool Läte" asutajad  Pille ja Urmas Keller, sama kooli 3. klassi õpetaja Keio jagas samuti oma kogemusi.

Ise läksin kohale puhtalt huvist ja oma laste tulevikuvalikute silmaringi avardamise eesmärgil ka. Lapsevanemana on kole mõelda, et 9-aastane laps peab tegema tasemetöid ja õppima nii, et veri ninast väljas. Ma ei arva, et mu lapsed tavakoolis hakkama ei saaks, aga liigsuur klassikollektiiv ei ole kunagi midagi head toonud ja tänapäeva laste liig-kiirelt kaduvat lapsepõlve on kurb vaadata... Eeltööna lugesin läbi suhteliselt põhjaliku lapsevanema-käsiraamatu Waldorf-koolide kohta. Soovitan, hea lugemine - on nii põhitõdesid kui fakte Eestis tegutsevate koolide kohta, isegi statistikat vilistlaste kohta. 

Waldorfkooli põhiväärtused:
• turvaline ja lapsesõbralik koolikeskkond;
• lapse ealisi iseärasusi arvestav õppekava;
• lapse individuaalsetest võimetest lähtuv õppe-kasvatustöö;
• põhiainete ja kunstilis-praktiliste ainete tasakaal õppetegevuses;
• õppeainete omavaheline integratsioon;
• õpetajatevaheline koostöö ja kollegiaalne juhtimine;
• hea koostöö lastevanematega.

Nüüd siis veidi lähemalt, mida kuulsin-nägin:

• Eestis teguteb hetkel 7 Waldorfkooli, isegi gümnaasiumiaste.
• W-ideoloogia kohaselt peaks kool asuma looduse keskel, kuna paljud tegevused toimuvad vabas õhus
• W-kooli õppekava on Eesti Vabariigi poolt aktsepteeritav, lõpetajad teevad riigieksamid, saavad riikliku lõputunnistuse. Õppekavad on küll teisiti üles ehitatud, kuid aastate lõikes saavad õpilased sama arvu ainetunde, kui tavakooliski. Tõnus Lukas on nimetanud W-pedagoogikat mahepedagoogikaks.
• W-pedagoogika on välja töötatud Rudolf Steineri poolt, kõik koolid töötavad üldise W-õppekava alusel, kuid iga kool saab teha ka oma õppekava nt. etnokallakuga.
• Esimene W-kool alustas tööd 1919.a. – Stuttgarti Vaba Waldorfkool
• W-õpetajaks saab õppida Eestis Tartu Waldortpedagoogika Seminaris, eelduseks on pedagoogiline haridus, Tartus on nö täiendõpe. Päevaõppes saab w-õpetajas õppida nt. Soomes. Loomulikult saab ennast täiendada Saksamaal.
• tegemist erakooliga, kuid olemas finantseering riigi ja KOV poolt. rahalise poole toetamiseks kirjutatakse hulgaliseselt projekte.
• kooli loovad lapsevanemad, kellel on kooli arenemisel-püsimisel-kasvamisel oluline osa. koolipere on kui kogukond, kellega tihedalt läbi käiakse. pähe tuli natuke isegi sekti võrdlus, aga ma arvan, et nii hull see asi ikka pole.
• erakool tähendab igakuist õppemaksu. iga kool on kehtestanud oma summa, kuid keskmine on 60-70€/kuus.
• klassis on optimaalselt 15 õpilast, kuid mitte üle 20-ne.
• igal klassil on kuni 9. klassi lõpuni 1 põhiõpetaja nn. klassiõpetaja, kes annab niipaljusid aineid, kui ta suuteline on.
• tegutsetakse tsükliõppe alusel.
• W-koolis ei kasutata õpikuid (va ülaaste), õpetaja valmistab ise vajaliku materjali ette. lapsel on kasutusel suur tühi vihik (A3), mida kasutatakse iga päev. need vihikud on õpilasele olulised ka tulevikus, kuna sealt saab vajadusel õpitut üle korrata.
• koolipäev algab  1,5-2-tunnilise põhitunniga, ülejäänud päev kulgeb loovusainete abil hommikupoolsel ajal õpitut kinnistades.
• 1. klassist alates õptakse ka võõrkeeli.
• 1.klassi laps ei pea oskama lugeda-kirjutada, esimesel aastal on põhirõhk tähtedega tutvuse tegemise.
•  pere kolimisel paika, kus puudub W-koolis käimise võimalus, annab klassiõpetaja kaasa selgituse, millise tavakooli klassi tasemel mingis aines õpilane on (võimalus siis juurde õppida või tõdeda, et tavakoolis pole veel antud teemaga tegeletud).

Nii et mõtteainet on.
Järgmine kokkusaamine toimub samas kohas 10. märtsil kell 11.00 ja siis tuleb esinema Viljandi Vaba Waldorfkoolist Sulev Oja. kõik huvilised on oodatud! Vahepealsel ajal on paras läbi lugeda Godi Kelleri "Südamega koolis".
ja nagu Kristiina Vunk ütles, et kui eestlaste motoks on juba kujunenud Teeme ära!, siis on aeg Pärnus ka W-kool ära teha.